Van der Sell

Ararati konjak

2011-02-13T19:28:00.005+02:00

Käia Armeenias ja mitte süveneda kohaliku konjaki hingeellu oleks küll pühaduseteotus, mida vähemalt meie endale lubanud poleks.

Olles igal õhtul usinalt degusteerinud kõikvõimalike eri nimede ja eri vanustega destilleeritud viinamarjatooteid, otsustasime teemale ka mõneti professionaalsemast küljest läheneda. Liitusimegi siis Ararati konjakivabrikus tunniajase tuuriga.

Ararati konjakivabrikud on tänaseks Pernod Richard alkoholigigandi käes. Antud asutus, kus tuur toimus, on küll vaid villimis- ja laagerduskohaks ning viinamarjapiiritus toodetakse teistes vabrikutes kuid just see lõpptoode ju kõige tähtsam ongi.

Tuur lõppes konjakidegusteerimisega nüüd juba proffide poolsete seletuste ja nõuannetega. Proovida sai 3- ja 5- tärnilisi ning 10 aastast Akhtamari. Minu isiklik poolehoid kuulus 5sele.

Kahjuks läks järgmisel hommikul lend nii neetult vara välja, et polnud võimalust hakata pikemalt kõiki aastakäike "läbi töötama." Jätsime selle töö hoopis kodumaale lõpetamiseks, ladudes kottidesse niipalju seda vedelat mõnuainet, kui vähegi mahtus.

Tallinna lennujaamas tabas meid loomulikult ehmatus, kui me pagasilindil oma kohvreid ei kohanud. Olime veendunud, et küllap said lennujaama transporditöötajate treenitud ninad aimu, mis kraam meil kohvrites kaasas oli ning need võeti rajalt maha. Eksisime siiski ja vabandage palun, et nii halvasti lennujaamameestest mõtlesime. Kotid saabusid mõni päev hiljem tervetena ning puutumatutena. See Winston Churchilli lemmikmark seisab mul senini kapis.

Linnapäevad

2011-02-12T18:58:00.036+02:00

LP kiidab Jerevani kui mõnusat linna ajaviitmiseks oma otsatute kohvikute ja restoranidega: "It's the most laid-back capital in the Caucasus and it's easy to slide into a torpor for a day or two." Nii juhtuski.

Selleks, et Jerevanile ka päevavalges otsa vaadata. võtsime LP "walking tour´i" kohalt lahti ning hakkasime aga hommikul jalutama. Jalutada eriti polnud vajagi - iga sajakonna meetri tagant oli vaja siseneda järjekordsesse kohvikusse või restorani.

Restoranidest mitmed olid elava (rahvus)muusikaga. Soovitada julgeks restorani Our Village täitsa kesklinnas.

Tänavapildist väärib ära märkimist kaunite tüdrukute (justnimelt "tüdrukute," sest nii tuleb ju alla 15-16 aastaseid nimetada) küllus. Nagu oleks modellihakatisi vedanud buss kuskil tänavanurgal katki läinud :).

Ekskursioonipäev

2011-02-11T17:54:00.000+02:00

Neljandaks päevaks tegid vigastused, tõved ja laiskus meie mäehuviliste read üsna hõredaks. Otsustasime, et teeme mäevaba päeva ning teeme ekskursiooni mööda riiki. Olnuks meil rohkem päevi varuks, oleks ilmselt läinud Mägi-Karabahhiasse, nüüd aga jäi valikuks vaid päevane tiir.

LP tuli appi ning saime Menua Toursi telefoni otsa. Järgmisel hommikul oligi nagu kokku lepitud, minibuss koos juhi ja giiditüdrukuga ukse ees.

Firma pakkus meile ühepäevaseid standardtuure. Me valisime mingi kombineeritud variandi palvega meile näidata vähem kirikuid (kui oled näinud ühte, oled neid kõiki näinud) ning rohkem kohalikku koloriiti.

Päris ilma me kirikutest ikka ei jäänud. Karinel (nii oli giidi nimi) olid kõik arhitektuursed ja ajaloolised detailid hästi selgeks õpitud ning nüüd tuli ju neid ka demonstreerida. Meie kasutasime seevastu sõiduaega, et nii Karine kui juhi käest kohalikku elu-olu kohta uurida.

Maršruudiks kujunes Jerevan - Sevan - Dilijan - Vanadzor - Spitak - Aparan - Ashtarak - Jerevan. Kokku ca 500 km ning 12 tundi. Maksis selline retk kokku 88,000 drahmi (ehk 44 eurot nägu).

Mäel 2

2011-02-10T16:59:00.000+02:00

Päris ülemisse tippu läksime vaid korra - ka päikesega oli üleval niivõrd lõikav tuul, et kippusime tõstukil kringliks külmuma. Allpool paistis aga mõnus päike. Ühel päeval hakkas lõunast ka lund pudistama.

Mäel on ka paar söögi-joogi punkti, kus on korralik köök ning kohalikud hõrgutised seetõttu käepärast. Neid šašlõkiportse, mis seal sai nahavahele topitud, ei jõua küll keegi üles lugeda. Pakuti isegi jänesepraadi! Loomulikult tuli toetada ka Armeenia kohalikku esioligarhi, Gagik Tsarukijani, kes tootis korralikku Kotayk nimelist õlut.

Ühel päeval vajus parklasse 5-6 musta maasturit. Tõstukisellid sosistasid lugupidavalt, et mäele olevat tulnud Armeenia istuv president Serž Sargsjan koos Mägi-Karabahhia Vabariigi endise presidendiga. Olevat mõlemad kõvad mäesuusamehed. Meie neid kõvasid mehi mäel kahjuks ei trehvanud kuigi vaevalt nad oleks meile oma kaasasuusatavate turvameestega märkamatuks jäänud. Ehk istusid nad hoopis kohvikus ja rüüpasid konjakit?

Mäel 1

2011-02-09T16:48:00.001+02:00

Mäepilet maksis 10,000 drahmi + 1,000 drahmi kontaktivaba kaardi deposiiti. Suurem suusa- ja lauarent pidi olema kuurordi kõige ägedamas Kecharise hotellis kuid me ei viitsinud oma raha neile viia. Mäe juures tegutsevate väikeettevõtjate valik rahuldas täielikult - laua rent oli 7,000 ja suusa rent 5,000 drahmi päevas. Pildil olev suusalaenutuse kutt meenutas mulle kangesti Itaalia filmistaari.

Mägi on varustatud korralike, paari aasta vanuste Leitneri tõstukitega. Kokku oli 5 kaheste toolidega tõstukit + 1 laste ankur. Start oli 1966 meetrilt ning kõige kõrgem tipp, kuhu tõstukiga sai, oli 2819 m. Kõrguste vaheks tuleb siis 850 m.

Lumi oli 2011. aastal maha tulnud alles 1. veeburaril. See tähendas, et turistidehordid, kes oli kohale tulnud jaanuaris, pidid vahtima musti mägesid. Peamisteks turistideks olevat venemaalased.

Lund oligi maksimaalselt 50 cm. Kohalikelt ei saanud selget vastust - ühed ütlesid, et taoline lumekatte paksus oligi neil tavaline taks, teised arvasid, et tavaliselt on lund rohkem. Sellega, et nende hooaeg on lühikesevõitu, vaid veebruar ja märtsis sulab juba kõik ära, olid kõik nõus.

Hoolimata vähesest lumest olid rajad VÄGA HÄSTI hooldatud ning hea profiiliga - nad olid kiired, ilma küngaste ja moguliteta ning pigem sirged. Kui nähtavus oli hea, sai sisse korraliku hoo. Kuna rahvast oli kõigil päevadel vähevõitu (vast 100 inimest maksimaalselt), siis andsime kõvasti hoogu.

Off-road oli seevastu kehvake. Tipus, kus ruumi rohkem, oli rajakõrvane lumi kivikõva. Allpool, kus päike hoolega oma tööd tegi, oli lumi aga niivõrd õhuke, et sõit kulgenuks mööda kive ja kände.

Muuseas, see helesinine triibuke minu käte kohal, pildi üleval paremas servas, on Sevani järv.

Tsaghkadzor

2011-02-08T16:19:00.001+02:00

Et olla täpne, tuleb öelda, et mägi ise asub Väike-Kaukasuses ning kannab nime Teghenis. Tsaghkadzori nime kannab tegelikult küla ja suusakuurort Teghenise mäe idaküljel. Kogu see ilu asub Jerevanist umbes 60 km põhjas. Parim sait on vene- ja inglisekeelne Tsakhkadzor

Kesklinnast kulus taksosõidule ca 1 tund ning sõltuvalt kauplemise edukusest 10,000 - 12,000 drahmi.

Kohal

2011-02-07T15:45:00.002+02:00

Kuigi ka mäe juures oli korralik kuurort ning elamise oleks võinud ka seal võtta, siis otsustasime seekord resideeruda pealinnas, et olla kohalikule elu-olule ligemal. Pealegi oli Jereveanist mäele sõita vaid tunnike.

Meie sihtpunktiks oli Residence Ayghedzor, mis asus kohalike hinnangul „rikaste linnaosas“ aadressil Ayghedzor 23. Tegu oli pigem pansionaadiga, mida pidas Itaalia (suur)saadiku pere. Kaks kahest tuba seitsmeks ööks maksis kokku 420,000 AMD ehk circa 30 EUR/nägu/öö. Hotell oli üldiselt puhas ja korralik kuid inimtühi. Hommikusöök oli siiski jura.

Saadikul oli nõrkus antiikmööbli järele. See tähendas, et sadakond aastat vana riidekapp meie toas haises sedavõrd kopituse järgi, et riideid sinna sisse panna ei saanud. Sellegipoolest paigutas koristaja meie äraolekul kõik meie hilbud sinnasamasse kappi rippuma nii, et haisesime Priiduga terve selle nädala kui tohletanud vanatoid.

Rahakurss oli tol hetkel ca 500 AMD (drahmi) ühe euro eest, nii et oli päris lihtne arvutada. ATMid, mida oli kesklinnas piisavalt, andsid korraga välja 50,000 drahmi ehk 100 eurot. Osad ATMd olid siiski kapriissed ning tunnistasid meie kaarte valikuliselt.

Start läbi Moskva

2011-02-07T15:40:00.002+02:00

Mida suurem on kamp, seda keerulisem on leida kõigile sobivaid kuupäevi – kellel on parajasti peiedele või pulma minek, kellel varrud. Sedapuhku jäi väljasõiduks 07. veebruar ning tagasi olime 14. veebruaril.

Parimaks maršruudiks Tallinnast Jerevani osutus lend läbi Moskva. Maksma läks see edasi-tagasi lõbu 6440 EEKi näkku. Lennugraafik oli 6.55 - 09.35 Tallinn-Moskva (SVO) Est. Airiga ja 11.50 – 15.35 Moskva-Jerevan Aeroflotiga. Tagasi tulles siis 6.55 – 8.35 Jerevan-Moskva ja 10.25 – 11.10 Moskva-Tallinn. Moskvas aega paar tundi, mis just parasjagu, et võimalike tõrgetega kähku hakkama saada.

Kuigi lend läks läbi Moskva, saabusid lennud Tallinnast ja läksid edasi Jerevani mõlemad Šeremetjevost. Värskelt oli avatud uus terminaal, kus sai kasutada transiittsooni ja seega poleks olnud (mina küll igaks juhuks tegin) Vene viisat vaja. Armeenia viisat sai taotleda nii e-viisa saidilt kui ka reisibüroo kaudu. Estravel ajas selle „väikese asja“ 117 euroga korda.

Uus terminaal oli tõesti tip-top. Kõik funkas kenasti, pagas lendas otse Jerevani, transiittsoonist polnud vaja välja minna ning varsti ruleeriski Aeroflot end ukse ette, et meid Jerevani sõidutada.

Jerevanis tulime graafikujärgselt maha ja ka pagas oli meie hirmudele vaatamata sama lennuga kaasa tulnud. Terminalis tervitasid meid nii nagu ikka taksojuhid – reisi eest linna küsiti alates 25st eurost. Saime kokkuleppe 10le eurole kuid see-eest pidi Andres oma kohvrit süles ise hoidma. Kuna taksojuhtidel oli lubatud oma kodulinnas ka pimesi kimada, polnudki tal vaja paremast küljeaknast välja vaadata.

Armeenias suusatamas veebruar 2011

2011-02-07T15:22:00.001+02:00

No ja sedapuhku sai valitud suusareisi sihtkohaks Tsaghkadzor (või Tsakhkadzor) Armeenias.

Gruusia ja Aserbaidžaan, kui iseseisvad riigid on juba "tehtud." Venemaale kuuluvad Põhja- Kaukaasia piirkonnad aga alles ootavad oma järge ja tulevad teemaks ehk alles millalgi pärast Sotši olümpiat. Priit uuris mingi hetk ka Kabardi-Balkaaria Vabariiki, kuid tema andmeil olevat seal värskelt mikrobussitäis turiste maha lastud ning võimud hoidvat seetõttu mõne aasta turismipiirkonnad suletuna.

Taas Bakuus

2010-09-22T14:41:00.002+03:00

Kuna lennuk läks alles järgmise päeva varahommikul, siis jäi meil praktiliselt terve päev Bakuu ja/või selle ümbrusega tutvumiseks. Ka linnast väljas olnuks võimalusi mitu, näiteks Qobustani mudavulkaanid ja petroglüüfid või siis Yanar Dag´i põlevad mäed. Otsustasin siiski linnas püsida ning teha lähemat tutvust Bakuu vanalinnaga.

Vanalinn meenutab mõneti Tallinna vanalinna - mõlemad on müüriga piiratud ja silma järgi sama suured. Kitsad ja kõverad tänavad, mis viivad ei tea kuhu, meenutavad küll rohkem ilma kanaliteta Veneetsiat. Sõltuvalt asukatest on vanalinn erinevas ehitusjärgus - naftafirmade kontorite ja saatkondade majad on uhkelt läikima lihvitud, elumajad seevastu näitavad pigem vaesuse märke.

Igal juhul oli see vägagi koloriitne paik ning selle korralik läbikammimine võttis pool päeva. Tegin ka mitme mega jagu pilte, kuid oskasin need kõik kuidagi ära kustutada :(

Hotelli aknast paistis silmapiril mega,mega,megasuur lipp. Tegu olevat väidetavalt maailma suurima iseseisvalt püsti püsiva lipumastiga (162m), milles siis lipp mõõtudega 75 x 35 meetrit. Seda mitmekümnemiljonilist lipuprojekti olevat finantseerinud naftafirmad, kes selle siis vabariigile kinkinud.

Lennukile startisime kella 5 paiku järgmisel hommikul. Kojulend sujus viperusteta.

Tagasi Bakuusse

2010-09-22T12:32:00.000+03:00

Tegelikult oli meil plaan sõita Šekist Bakuusse tagasi rongiga. Rongijaam oli Šekist ca 20 km kaugusel ning rongiplaan oleks meile vägagi sobinud - õhtul väljasõit ning hommikuks Bakuus. Selgus aga, et olime piletite ostmise liiga hilja peale jätnud ning need olid otsas. Bakuusse sõitis ka buss (7 manatti), kuid see logistas terve igaviku. Sestap hankisime hommikul takso (taas korralik mersu) ning 60 manati eest sõitsime varahommikul Bakuusse.

Kindlus

2010-09-21T12:23:00.000+03:00

Tee lõppes viimaks ühe suurema turbaza hoovis ning tuli taas teed küsima minna. Üks seltskond istus õues kaetud laua taga ning LOOMULIKULT ei juhatanud nad meile lihtsalt teed vaid käskisid kohemaid lauda istuda. Maitsesime head-paremat, mida poolvägisi meile ette tõsteti ning tegime tutvust. Ilmnes, et seltskonnas oli ka arheoloog, kes oskas kindluse kohta nii mõndagi rääkida. Tegu oli niisiis XV saj. pärit ehitisega, mille ülesandeks oli olla toonase khaaniriigi piirivalvepostiks.

Viimaks lauast pääsenud, tuldi meid kindlusesse saatma. Väike jalgrada viis kuskil 1300 meetri peale, kus selle varemed asusid. Ei ta kuidas suudeti taolisele kaljunukile kivist kindlus rajada kuid vaade oli nii toonastel piirivalvuritel kui meil igatahes mega.

Kiš

2010-09-21T11:52:00.000+03:00

Kiš (kohalikud hääldasid "Keš") on küla mõned kilomeetrid Šekist mägedesse. Kuulus oma albaania kogukonna poolest. Albaanlased pidavat olema täitsa "omad" st. ei midagi ühist Albaania albaanlastega.

Kuna LP mainis Kišiga seoses mägedes asuvaid kindluse varemeid, siis otsustasime neid otsima minna. Kišist välja juhatasid kohalikud lahkelt teed. Taas olid tee ääres puhkekompleksid, mis küll sellel aastaajal juba tühjad.

Šeki 2

2010-09-20T11:14:00.000+03:00

Šeki oli juba suurem linn. Mingi identifitseerimata allika sõnul olevat Šekis kõvad siiditööstuse juured. Me püüdsime küll uurida, kuid ei leidnud sellele väitele ühtegi käegakatsutavat tõestust.

Peaväljakul ja selle ääres oli mitmeid restorane, hotelle ja poekesi. LP soovitab Šeki maiustusi, mis olid tõesti maitsvad. Linnas oli ka väga elav turg, kus müüdi kõikvõimalikku pahna.

Vaatamisväärsustest on linnas khaani palee 1762 aastast. Tegime seal kohustusliku tuuri.

Šeki 1

2010-09-20T10:57:00.000+03:00

Järgmisel hommikul tšekkisime end hotellist välja. Admin, kes oli Dmitri Kruglovi teadnud, sai minult mälestuseks Eesti jalkakoondise salli. Mina sain temalt vastu matsuva ja märja põsemusi :) Hankisime takso, ning sõitsime Šekisse

Šekis soovitas LP Karavansaray hotelli, kui iidsete müüride ning õdusa siseõuega kohta. See, oli tõesti kihvt kuid kahjuks täis. Respast soovitati hotelli, mida kutsuti deviti etažkaks, pärisnimega Šeki Hotelliks. LP ütleb selle kohta: "the nasty nine-storey Soviet Wreck" ja seda ta tõesti oli. Vana ja väsinud, ainuke 9-kordne hoone linnas, olnuks tõeline nõukanostalgia. Kui Jaanus palus tuba vaadata ja admin talle ühe toa ukse avas, pidi laest allakukkuv krohvilatakas talle lausa pähe kukkuma.

Valisime taksojuhi soovitusel hoopis B&B (Ahmadiyya Gebrailov tn.7), mis asus sasamuti kesklinnas ja maksis vaid 12 AZD öö. Polnud küll miski luks aga olemas oli kõik eluks vajalik, isegi dušš (küll ilma sooja veeta).

Qabala 2

2010-09-19T15:00:00.000+03:00

Teel Durcast linna viipasin viimastel kilomeetritel peatuma ühe žigulli. Ees istusid kaks selli, kes tutvustasid end kui Mägi-Karabahhia sõjaveterane. Roolis olnud mehel olevat peapõrutus, kundeistmel olijal aga vigastatud käsi. Kuulnud, et me oleme Eestist, nõudsid nad kohemaid, et meil tuleb mälestuseks pilti teha. Kuna Alijevile pühendet nurgakesi oli linnas leida mitmeid, siis valiti neist üks ning tehtigi pilti.

Õhtul otsustasime külastada ka ööklubi. Linna servas asus väga uhke turbaza Kavkaz, mille juurde ööklubi kuulus.

Klubi ei olnud eriti suur aga täiesti euroopalik. Ka muusika oli harjumuspärane. Rahvast eriti palju polnud, ning needki polnud ilmselt kohalikud. Moslemimaale iseloomulikult olid klubi külastajateks (paari erandiga) vaid mehed. Tantsupartnerite puudumisest küll keegi probleemi ei teinud ning mehed tantsisid täiesti vabalt omavahel. Seltskond oligi pigem sissesõitnud - puhkajad ning läheduses asuva Vene radarijaama töötajad. Seltskond oli väga sõbralik. Rääkisin mõnedega juttu ning kuuldes, et oleme Eestist, teati koheselt mainida meie kõige kuulsamat eestlast - Andres Operit :)

Laza ja Durca

2010-09-19T00:16:00.000+03:00

Järgmine päev kujunes taas matkapäevaks. Saanud adminilt juhiseid, otsustasime esmalt Laza ette võtta. Jõudes külla, uurisime kohalikelt kus asuvad kosed ning suundusimegi nende suunas. Ei saanud me külast õieti väljagi kui meid peatasid jälle piirivalvurid - neetud piiritsoon, ei saa edasi ja kõik.

Küll me masseerisisime neid igatepidi, aga ei midagi. Palusime isegi püssimehe meiega kaasa saata, kindlustamaks, et me üle piiri ei põgene, kuid ikka ei midagi. Kogu sõdurite seltskond oli ülimalt sõbralik kuid jäi endale lõpuni kindlaks - nende postist kaugemale mägedesse me minna ei tohi. Ei jäänudki meil muud üle kui teha vaid pildistada jõesängi, mille järgmise käänu taga pidi olema uhke kosk aga kuhu meid ilma propuskita ei lubatud.

Tatsasime mäest jälle 5-6 km alla ning keerasime sisse järgmisesse kurusse. Sealt viis tee mäkke üles Durca nimelisse külakesse. Poolel teel oli teeäärne söögikoht üles pandud - paar plastikust lauda toolidega ja šašlõkivann. Mõtlesin sealt vaid korraks läbi astuda ja joogipoolist osta kuid sattusin jälle kaukaasia külalislahkuse vangi. Minu "assamal aleikumi" peale kästi mul kohe lähimasse lauda istuda ning hakati head ja paremat ette kuhjama - liha, juurviljad, granaatõunad, tee ja loomulikult valati viinapitski välja. Ma küll kohalikke kombeid ei tunne, kuid tundus olevat väga kohatu ära ütelda.

Veerand tundi hiljem pääsenuna jätkasime tunnikese oma teed, kuni jäime vihma kätte. Kõige hullema valingu ajal passisime puude all kuid need polnud just eriti kindlad vihmavarjud. Kuna küla juba paistis, otsustasime teha see mõnisada meetrit sprinti lähimate hoonete räästaste varju.

Küla oli praktiliselt inimtühi kuid ka see ei takistanud kaukaasia külalislahkusel end järjekordselt ilmutamast. Ühe maja rõdult kuulsime kõva kisa ning nägime kätega vehkimist - tulgu me aga nende juurde. Läksimegi.

Nii kohtusime 5-6 liikmelise meesteseltskonnaga ("naise koht on kodus," ütlesid nad), kes nagu nad seletasid, olid tulnud viimast korda sel hooajal oma datšasse puhkama ja ennnäe - said just nüüd ja praegu valmis šašlõkilaari, mida me peame kindlasti maitsma. Alles tund aega, portsu šašlõkki ning mitu kangema kraami toopi hiljem, saime taas koskede suunas teele asuda.

Kosed olidki selle päeva mõtteliseks sihtpunktiks ning oli paras hakata taas linna kõmpima. Lõpuks kujunes selle päeva teekonnaks GPS andmeil 16 km. Päeva kordaminekuks lugesime kogemused kaukaasia külalislahkusega. Kehvaks oli see, et meie vastukingitusteks mõeldud Vana Tallinnad olid taas hotelli jäänud ning külalislahketele kaukaaslastele polnud meil midagi tänutäheks pihku pista.

7 kaunitari

2010-09-18T23:26:00.000+03:00

7 kaunitari osutus mitmeastmeliseks koseks, kus vett küll liiga palju polnud kuid see-eest langes ta kenasti kõrgelt. Kose ülemise astme juurde viis isegi täitsa tegija trepp koos vajalike vaateplatvormidega. Meie jõudsime sinna õhtul ja paik oli üsna inimtühi kuid taksojuhi kinnitusel olevat päeval seal rahvast paksult täis.

Qabala

2010-09-18T23:19:00.000+03:00

Tegelikult kirjutatakse linna nimi hoopis nii, et minu "a-de" asemel on jalad ülespidi e-d aga sellist tähte minu arvuti küll ei toeta. Seega siis Qabala, mida hääldati "gabala".

Qabala osutus täitsa arvestatavaks linnakeseks - oli oma Alijevi park, pank, 2 hotelli, turg, iidne mošee ja kõik muu, mis eluks vajalik. Tänavad (vähemalt keskuse ümber) olid tutt-uue asfaldi all ning puhtad ja korras.

Proovisime esmalt vähe tagasihoidlikuma välimusega hotellis õnne. Küsiti 60 manatti öö eest ning vabandati, et tingida ei saa - hotell kuuluvat riigile. Samas juhatati meid sadakond meetrit eemale hotelli. Tolle nimi oli Karvan (eesti keeli karavan), oli igati tip-top, tingisime kahese toa hinna 45 manati peale ja seadsime end sisse.

Hotelli admin rääkis korralikku vene keelt ning oli äärmiselt abivalmis. Temalt saime järgmist infi: a) linna servas asuvat mega hotellikompleks "Kavkaz", kus toimuvat õhtul disko; b) Vandamis oli meie hotell olnud praktiliselt uhke kose kõrval, mis seitsmeastmeline ja nimega "7 kaunitari" (krt. seeepärast oli ka meie hotellil sama nimi olnud!!!); c) ta teadvat väga hästi Eestit sest meie kõva jalgpallur Dmitri Kruglov mängis ju Bakuu Neftšis.

Välknõupidamine otsustas jägmist - a) tuleb veelkord käia Vandamis ja vaadata see "7 kaunitari" üle; b) ilmtingimata tuleb ka diskoteek üle vaadata.

Taas matkapäev

2010-09-18T16:06:00.000+03:00

Ahmed oli meile kinnitanud, et Vandami läheduses on uhked kosed. Jätsime suured seljakotid hotelli ning otsustasime hakata mööda jõesängi üles mägede poole suunduma, sest kus mujal need kosed ikka olla said. Pealegi polnud mööda jõge kõndides eksimist karta.

Esimese 5 km jooksul oli jõeääres majad ning ka jõgi oli täis elutegevuse jälgi - küll korjasid ühed sellid veoka kasti suuri munakaid ehituskivideks, küll toodi teisal käruga jõesängi oma prügi ja prahti, mille kevadine suurvesi pidi siis ära vedama. Loomulikult jalutasid ka lehmad mööda jõesängi.

Paar kilti külast läbi olles märkasime jõe ääres meeleheitlikkult vehkivat mundris seltsimeest. Me olime temast umbes pool kilomeetrit kaugemal ning ei teinud algatuseks väljagi, lootes, et küllap ta peagi väsib. Pealegi olime me jõesängi teises servas ning keskel voolav jõgi oli just parasjagu nii lai, et ilma jalgu märjaks tegemata ta küll poleks suutnud seda ületada.

Mundris seltsimees ei jätnud siiski oma jonni. Jooksis teine meile muudkui järgi ja vehkis kätega. Otsustasime siis vaadata, et mis teda vaevab. Ilmnes, et ta oli piirivalvur, kes oli meie näol nüüd ühed piiririkkujad tabanud. Tegi pisut kurja häält, kuid nähes meie lolle nägusid, leebus peagi. Käte raudu panemise asemel kutsus meid hoopis oma varjualusesse meega teed jooma.

Ajasime sõbralikult juttu, jõime teed ning ilmnes, et olime tahtmatult piiritsooni rikkunud. Onu jutu järgi on piir kohe-kohe ja kuna piirimärke ju mägedes pole, jalutanuks me Vene piirivalvuritele (teiselpool piiri ju Dagestan) varsti sülle. Mu GPS näitas piiri küll alles 15-20 km pärast kuid teda me ümber ei veennud. Pealegi polnud meil piiritsooni templit, mis sealkandis liikumiseks kohustuslik. Ühesõnaga pidime tagasi suunduma.

Tagasi otsustasime läbi küla minna. Rikkamad olid oma krundid ümbritsenud 2-3 meetriste liivakivist müüridega, vaesematel olid kah müürid aga need olid tehtud jõest korjatud kividest. Võtsime ühe müüri ääres istet ning otsustasime oma võikud nahka pista. Algul piidlesid meid poisikesed ning mingi hetk ilmus aiast välja peremees ise. Nõudis, et me tuleksime sisse ja jooksime temaga teed. Pisukese segadusehetke järel otsustasime kutse vastu võtta.

Maja oli küll kahekordne kuid pigem vaesemapoolne - seinad sõnnikuga krohvitud, teise korruse tubadesse viis redel, elutoa moodustas söögilaud ja selle kõrval tilluke buržuika. Peremees pani meid lauda istuma ning lasi naisel meile teed, mett ja leiba ette kanda. Ta eriline vene keele rääkija polnud ning rüüpasime siis rohkem vaikides meega teed. Kui püsti hakkasime tõusma, tahtis meile veel mitu pätsi lipjoškat kaasa pakkida.

Arutasime Jaanusega isekeskis, et see ongi siis kuulus kaukaasia külalislahkus - iga võõras kutsutakse pikemata lauda teed ja muud head-paremat proovima. Hiljem saime sellele veel mitu korda kinnitust.

See veel fragment küla surnuaialt. Hauakividele raiutud sõdalased said hukka ilmselt Mägi-Karabahhias. Kohalikega rääkides pidi seal aeg-ajalt ikka tõsisem tulevahetus käima, kus langenuid on nii aserite kui armeenlaste seas.

Võtsime hotellist oma kotid ning suundusime 5 AZD eest Gabalasse. Päeva matka pikkuseks kujunes siis seekord ligikaudu 15 km.

Järgmine peatus Vandam

2010-09-17T23:00:00.000+03:00

Järgmise päeva hommikul sebis Ahmed meile takso (40 AZD) ning võtsime suuna Vandami. Püüdsime mingit B&B-d (mida sealkandis nimetatakse kodumajutuseks) leida, kuid see ei läinud õnneks. Samas oli Vandamis mitu turbaza´t, mille vahel valida. Võtsime siis ühe, mille nimeks "7 kaunitari." Hind näole 30 AZD öö.

Algselt oli olnud meil plaan teha algusega Vandamist üle mägede retk Lazasse. Mäekuru, mida karjused pidid kasutama, nimetas LP Salavat Passiks. Lisas veel seda, et rada tõuseb 2915 m peale ningretk võtab 2 päeva aega. Tundus täitsa paras katsumus olevat. Ahmed oli meile aga selgeks teinud, et kuna tegu on piiritsooniga, siis pidanuks meil olema vastav propusk, et mägedesse ronida. Seda saavat aga vaid Bakuust eelnevalt tellides.

Õhtu veetsime maanteeäärses tšaihhanaas,degusteerisime kohalikke veine ning vaatasime koju suunduvaid lehmi. Kui räägitakse, et Indias jalutavad lehmad omapead ringi, siis Aserbaidžaanis oli sama lugu. Hommikul kupatatakse nad laudast välja ning nii nad siis tuiavad päev otsa kus juhtub ning püüavad mõnda rohuliblet leida. Kusjuures, on nad täielikud surmapõlgurid ning võivad vabalt ka keset suurt maanteed jalutada. Õhtul suunduvad nad siis väsinud sammul igaüks oma koju.

Maalitud kosk

2010-09-17T17:00:00.000+03:00

Kuna päevane mägimatk oli lõppenud varem, kui arvasime, siis mõtlesime veel küla ümbruses pisut ringi vaadata. Eemal paistis, ennäe, ilus kosk, lähme vaatame lähemalt. Tegime giidile käte ja jalgadega selgeks, et me tahame rajalt kõrvale põigata.

Algatuseks oli vaja ületada jõgi. Giid pakkus rõõmsalt, et ületagu me jõgi hobusega kuid meist kumbki ei suutnud seda looma niipalju usaldada. Tundus, et on ainult aja küsimus, millal hobune selles kärestikus oma jalad murrab.

Lähenedes kosele, paistis ta kuidagi kummaliselt staatiline. Päris ligidalt oli pilt selge - keegi oli kose kaljule maalinud :)

Ja tagasi

2010-09-17T16:00:00.000+03:00

Veel mõnisada meetrit kõrgust ja siis hakkas giid alla suunduma. Selgus, et giid ei teadnud midagi sellest, et ta pidi meid kuhugi külasse viima. Aga ega me väga peale kah ei käinud, sest ronimisest saigi juba kõrini ning allamäge minek tundus olema vägagi hea mõte. Siis veel pilt giidi, Jaanuse ja hobusega ning oligi kõik.

Vabandust, siin tekkis lugejates ilmselt segadus. See pruun, kes midagi maast otsib ei ole Jaanus, vaid hobune.

Mäkke.

2010-09-17T15:00:00.000+03:00

Ei pidanud ma hobuse seljas kuigi kaua vastu. Tõusunurk muutus järjest suuremaks ning omaenda ja hobuse elude säästmiseks, otsustasin ronimist jätkata omaenda kahel jalal. Giid oli muidugi sellise asjade käiguga vägagi rahul ja turnis hobusega järjest kõrgemale, mina ja Jaanus tema sabas.
Lisaks järsule tõusunurgale, oli meil probleeme taimedega, mis KÕIK olid okastega! Tõsilugu. Astelpajud, põldmarjapõõsad ja kibuvitsad näiteks, kui nimetada vaid neid, mis olid tuttavad. Katsuge te selliste vahelt läbi trügida.

Viimaks olime kuskil 2500 meetri peal ja toss oli täitsa väljas.

Hobune

2010-09-17T11:38:00.000+03:00

Plaan oli teha üks deitripp mägedesse - hommikul välja, vaadata päeva jooksul midagi mis vaatamist väärt ning õhtuks tagasi. Ahmed orgunnis meile giidi ja küsis 12 manatti kumbagilt. Lubas meile, et giid viib meid mägedes asuvasse külla, kus elu olevat seisma jäänud ("inimesed elavad nii nagu ka 100 aastat tagasi," ütles ta). Mina mõtlesin, et olen kaval ning osustasin, et targem oleks kellegi teise turjal sinna kõrgustesse ronida. Seega maksin 13 manatti lisaks ning mulle aeti ette hobune.

Need mägilaste hobused on ikka tillukesed - selline tunne on, et kohe vajub selgroog pooleks kui minusugune tüüp talle selga ronib. Aga ei midagi, hobusel polnud häda kedagi. Hoopis mina vandusin alla.

Kõigepealt oli jama hobuse selga saamisega. Esimesel katsel hobuse selga hüppamisel võtsin liialt palju hoogu ning hüppasin hobusest ÜLE. Jaluserihm (vist on sellel asjal see nimi) läks katki ning giidipoiss, kes püüdis mind jalusest toetada, jättis näpud jaluse ja minu saapa vahele. Ise suur mees, aga oigas teine valust nagu oleksid sõrmed pilbasteks.

Viimaks olukord siiski lahenes - mina sain sadulale pihta, giidi näpud seoti kinni, ta jättis oigamise järele ning võisime asuda mägedesse teele.

Ma pole kunagi mingi eriline ratsutamishuviline olnud (õigupoolest oli see mul vast viies-kuues kord hobuse seljas istuda) oli mul ikka tõeline tegu, et hobusel seljas püsida. Seni kuni me jõesängi mööda läksime, oli veel nii enam-vähem. Ainuke jama oli, et kõikjal olid kivid ning hobuse rauad kippusid neil munakatel libisema. Õnneks on ta nelja jalaga loom ning kui üks jälg ka libastus, siis kolme ülejäänud jala peal püsis ta ikka püsti.

Kui jõesängist välja läksime, oli tõeline jama käes - hobune turnis püstloodis kaljuseinast üles nagu kaljukits ja minul oli tegu, et mitte maha pudeneda. Püsisin hobuse seljas veel ainult ahnusest - olin ma ju ise hobuse tellinud ja selle eest ka maksnud ning kuidas ma nüüd siis maha ronin ja oma investeeringu allavett lasen.

Lahic 3

2010-09-16T16:00:00.000+03:00

Veelkord - Lahic oli tõesti ilus koht. Kuidagi oli kõik puhas ja korras ning isegi lehmad tundusid sittuvat kuhugi mujale kui tänavale.

Peatänava (mis ei olnud muuseas Alijevi nimeline) ääres oli ka üks teemaja, kus pakuti suurepäraseid hinkalisid. Meie palve peale tuua lauale ka üks vein, toodi see siva kõrvalt poest ja uputati punn pudelisse (korgitser unustati tuua).

Lahic 2

2010-09-16T15:31:00.000+03:00

Meile oli vastu tulnud siis perepoeg Ahmed isiklikult. Elamine oli korralik B&B (Cannat Bagi Guest House), kirjas isegi LPs. Öö maksis 12 manatti, hommikusöögi eest küsiti 3. Hinna sisse käis ka hamami kasutamine, mis meenutas oma müüride ja üksiku laes ripneva pirniga pigem türgi vangikongi kui sauna, aga sooja vett igatahes oli ja pesta sai. Etteruttavalt tuleb öelda, et hommikusöök oli nii Ahmedi juures kui ka mujal paras petukas. Reeglina koosnes see teest, saiast ning selle kõrvale võikuubikust ja miskist brõnsa taolisest juustust. Kõik.

Märkimata ei saa jätta peldikut, mis idamaade kombe kohaselt oli loomulikult kohustusliku veekannuga.

Ahmed ise oli väga kommunikabelnõi tüüp. Vatras meiega õhtul pikalt-laialt nii vene kui inglise keeli sellest kuidas ta hakkab varsti arvestatavaks turismiettevõtjaks ja mida kõike veel. Igal juhul sai ta meie esimese kingituse, Eesti lipu, laureaadiks ning kauples veel lisaks meie rahakottidest suveniiriks Eesti rahatähti.

Lahic 1

2010-09-16T12:00:00.000+03:00

Lahicit soovitas Lonely Planet kui most picturesque village´t. Seda ta tõepoolest oli - korralik mošee, kihvtid kitsad tänavad, kivimüürid ning lehmad jalutamas mööda munakiviteid. Ainult inimesi oli vähe näha.

Jõudnud kohale parkisime oma kotid peaväljaku serva. Mõtlesime, et uurime esmalt kust öömaja saab ning siis vaatame midagi hamba alla. Polnud meil vaja midagi uurida, sest uudis turistidest oli levinud välguna üle kogu küla. Vast viis minutit pärast meie saabumist ilmus välja sell, kes teatas vastuvaidlemist mittesallival toonil, et me ööbime tema juures ja hakkame aga astuma :)

Bakuust Lahic´isse

2010-09-16T10:00:00.000+03:00

Bakuust Lahicisse (kohalikud hääldasid "lahõtš) oli sõitu 190 km ja 3 tundi. Tee viis läbi kõnnumaa. Viimaks keerasime peateelt ära ning viimased 20 km oli kruusatee. Taksojuht ähkis ja puhkis oma mersu roolis iga kord kui amordid aukudes põhja lõid.

Me olime uhket Bakuud nähes juba kartma hakanud, et olime kogemata valesse riiki sattunud ja kohalikku koloriiti meil ehk ei õnnestugi trehvata. Õnneks see nii siiski polnud - Bakuu erines ehedast maaelust nagu päev ööst. Kuigi oli näha (autodest näiteks), et osa raha on valgunud Bakuust ka ääremaadele, oli pealinnast kaugemal elu hoopis teisest puust.

Viimane ots teest läks mööda kaljuserva, nii et vastutulevate veokate eest tuli meie taksol ikka päris kuristiku servale tõmmata. Vaade oli vinge! Taksojuhile maksime tema kannatuste eest lisa 20 AZDi ning kolisme küla peaväljakul oma kottidega maha.

Bakuu 2

2010-09-16T09:00:00.000+03:00

See, et Bakuus pappi üle serva pritsib, paistis iga nurga pealt välja. Vähemalt kesklinn oli ääretult uhke ja raha polnud küll kokku hoitud. Purskkaevud, kõrghooned, graniidiga sillutatud kõnniteed ning kallima otsa masinapark tänavatel tekitas tunde, et oleme pigem Dubaisse kui endisesse liiduvabariiki sattunud. Jaanus väitis, et ka moebutiigid olid suurimad, kui tema oma rännakutel kusagil mujal näinud.

Mereäärset bulevardi mööda jalutades saime selgelt aru kust see jõukus pärit oli - tuul tõi merelt ninna naftahaisu ning õlikirme oli ka merel näha.

Tellisime hotelli kaudu takso (100 manatti) ning lasime sellest linnast jalga Lahicisse.

Algatuseks Bakuu

2010-09-15T15:57:00.000+03:00

Lend möödus suuremate viperusteta ning ka kohvrid olid kohal. Selleks, et riiki pääseda, tuli algatuseks 60 EURi eest viisa osta. Kusjuures ENNE tuli võtta passi piiri tempel ja alles siis müüdi sulle viisa.

Kohaliku raha, manati, kurss oli toona praktiliselt võrdne dollariga, nii et oli hea lihtne arvutada. Taksosõidu eest lennujaamast vanalinna rööviti meilt 70 manatti, mis oli umbes 3 korda kallim kui hiljem vastupidist otsa sõites.

Sõit lennujaamast Bakuusse oli muljetavaldav - teed super korras, kahel pool teed uued kõrghooned, teeääred ja sillad kenasti valgustatud. Näha, et vähemalt Bakuus rahapuudust küll ei ole.

Meie hotell oli vanalinnas asuv Old City Inn, 80 manatti ühene tuba. Hotell oli igati viisakas ning tip-top .

Aseritemaal suusamägesid otsimas sügis 2010

2010-09-14T13:55:00.001+03:00

Otsides uut ja põnevat suusatamiskohta, uurisin ka Aserbaidžaani kohta - ikkagi Kaukasus ja naftaraha peaks kah piisavalt olema - et äkki on miski suusakoht kah tekitatud. Googlist hakkas silma president Alijevi lubadus, et megakuurorti hakatakse rajama ning kohe-kohe saab valmis. Kui niivõrd auväärt persoon miskit lubab, siis võiks ju eeldada, et nii ongi. Paraku siiski mitte. Vaatasin mida ütleb vox populi foorumites, selgus, et kuurort ja suusamäed jäävad lähiaastatel vaid ilusaks jutuks. Sellegipoolest hakkas aga Aseritemaa külastamise mõte mind kummitama ning kauplesin Jaanuse kampa, et lähme vaatame vennasvabariigi üle.

Algselt oli mõte teha üks nädalane ringreis ühest riigi servast teise. Siis aga arvas Jaanus, et parem mõte on keskenduda mägedele, kui ühest linnast teise tormamisele. Tal oli kindel plaan teha 2-3 päevane mägimatk üle Salavat Passi Lazasse. Mõte oli võtta selleks paariks päevaks giid. See, kellega meilitsi ühendust saime pani aga kirve selga - 3 päevase tripi eest küsiti 1000 USD nägu (kus küll transport, majutus, ööbimine ja pakikandjad sees). No ei sobinud see meie low-budget plaanidega ning otsustasime omal käel ringi vaadata.

Seni kuni me Jaanusega aegu klapitasime, et millal siis minna, said Air Balticu sooduspiletid otsa. Kuna alustatud asja ei saa ometi pooleli jätta, siis võtsime lennu Tallinn-Riia-Bakuu ja tagasi, mis maksis 5876 EEK nina peale. Ajaks jäi 15-23 september, kuna eeldasime, et siis pole ehk väljas nii kohutavalt kuum.

Viimane õhtu

2010-02-12T16:40:00.000+02:00

Loomulikult polnud meil võimalik Usbekist lahkuda, tegemata kohalikul turul sisseoste. Lambavorst, hobusevorst, kõikvõimalikud pähklid ja kuivatatud puuviljad olid kohustuslik kava. Raimondki, kelle taldrikud oli taksojuht puruks pillanud, sai endale uued soetada ning seega murest lahti.

Paha lugu oli see, et meil polnud seni tekkinud ühtegi head võimalust kaasavõetud Vana Tallinnat kellelegi kinkida. Parim kandidaat oleks olnud Vahid Samarkandist aga siis polnud meil ju kohvreid käepärast. Proovisimegi peapostkontorist oma pudeleid panderolliga Samarkandi Vahidile teele saata, aga see asutus meid jutule ei võtnud. Vähe sellest, ka kodumaale saadetud postkaarte pole Usbeki postiasutus suutnud siiani Eestisse toimetada.

Kuna lend läks alles hilisõhtul, tiksusime õhtupooliku Šeš Beši nimelises kõrtsus šeš-beši mängides. Eesti keeles peaks šeš-beš olema triktrakk ja inglise keeles backgammon. Sõime end viimast korda kurguni täis ning suundusime Riia lennukile.

Tsirkus

2010-02-12T15:58:00.000+02:00

Kolmest pikast päevast mäel oli täitsa piisav. Tellisime Niva ning põrutasime Taškenti tagasi. Ööbisime vanas, juba tuttavas Tatas. Kuna Riia lend läks alles õhtul, tuli päev kuidagi sisustada.

Priit tegi ettepaneku tsirkusesse minna. Tehtud, mõeldud - tsirkusesse, siis tsirkusesse. Tsirkusehoone meenutas mõneti linnahalli - selline betoonist monstrum, parimad päevad möödas, rahvast paksult täis. Enne etendust käis maneežil kõva möll - rahvas sai madude, ahvide ja paabulindudega pilti teha, lapsi ja täiskasvanuid tõsteti korviga lae alla, lapsed said koerarakendi või poniga sõita jne., jne. Lisaks sellele veel igasuguse nänni müüjad krõpsude, joogi, pirukate ning sähvivate ja virvendavate mänguasjadega.

Etendus koosnes tavapärasest komplektist - akrobaadid köiel ja kiikedel, trikitavad koerad, neegripoiste akrobaatika, klounid ning muu säärane. Ma pole küll mingi tsirkusekriitik, kuid üldselt jätsid numbrid siiski nõrga mulje. Täpp I-l oli muidugi orkestri trummar. Kui köielkõndija või mõni muu trikitaja teeb eriti ohtlikku, või keerulist trikki, lööb orkestri trummar samal hetkel "plänn" taldrikule. Ei tea mis haigus trummarit seekord vaevas, aga see vaene sell jäi alati taldrikule löömisega pool sekundit hiljaks.

Programmi viimases osas sai lõpuks lavale meie enda artist - Andres. See, mis trikke ta usbeki poistega laval tegema pandi, jääb siinses viisakas blogis kirjeldamata. Ehk näitab ta seda veel kunagi mõnel mitteformaalsemal üritusel ;)

Mägi 3

2010-02-11T19:00:00.000+02:00

Meie hotellis (siis päris hotellis, mitte kämpingus) elasid ka 4 venelast. Tegin nendega tõstukil pisut juttu. Olid nad Moskvast ja tulnud esimest korda Usbekistani avastama. See, et nad Moskvast olid, see oli selge muidugi ilma küsimatagi - sellide varustus oli nii viimase vindi peal, kui veel vähegi kannatas. Riided ja lauad loomulikult hooaja viimane sõna. Lisaks kaasas veel raadiosaatjad, laviinivarustus, kassid jmt. Et nad ise olid rohkem küll sellised ukerdajad ja rajalt kõrvale naljalt ei pööranud, siis jäigi selgusetuks, miks sellist nodi oli vaja kaasa vedada. Aga noh - stiil maksab ju kah midagi :)

Hommikusöök hotellis kippus alati venima. Enne kümmet polnud justkui mõtet mäele ronida, sest vaevalt olnuks seal 10 inimest tõstukisabas olemas. Nii me siis sättisime end kuskil 10.30ks. Mägi oli lahti kella neljani.

Me olime oma ettekandja vist tipiga nii ära hellitanud, et ühel hommikul ei tahtnud ta meist kuidagi loobuda. Sõime hommikusööki ning palusime tal aeg-ajalt mäele helistada ja järgi uurida kas mägi on juba lahti. Iga kord tuli ta "helistamast" ning teatas, et mägi olevat veel suletud kuna inimesi polevat. Kuni me peale 11 juba närviliseks muutusime ja otsustasime minna ise asja uurima. Mäele jõudes selgus, et mägi oli see päev juba üheksast lahti tehtud. Vot mida tähendab hotellipersonali "hoolitsev suhtumine."

Õhtul polnud tegelikult midagi peale hakata. Valik oli kas tiksuda hotelli restoranis ning degusteerida kohalikke veine või siis minna kämpasse raamatut lugema. Põhimõtteliselt selles järjekorras me toimetasimegi. Et hotell oli tühi, siis polnud ka seal mingit seltsielu. Läheduses polnud ka ühtegi asulat, mida oleks saanud kaema minna. Aga peab ütlema, et restorani söögid olid tip-top, usbeki veinid ja konjakid samuti.

Mägi 2

2010-02-11T17:00:00.001+02:00

Järgmistel päevadel, kui rahvast pisut enam, õnnestus ka mõne võõraga tõstukis üles sõita. "Õnnestus" ses mõttes, et see 25 minutit andis võimaluse kohalikku elu-olu uurida.

Sell, nimega Andrei rääkis, et mäel käivad suusatamas vaid venelased - nii kohalikud kui Venemaalt. Usbekid suusatamisest lugu ei pidavat ning tulevad mäkke parimal juhul vaid selleks, et teha üks sõit üles-alla ning siis kuskil hotellis viina edasi visata. Tõepoolest - ühtegi usbeki näojoontega tegelast polnud kordagi suusatamas näha. Samas oli tõstuki all mitmes kohas näha taptšani raame, kus siis kohalikud suvel peesitada armastavat.

Andrei ise olevat Taškendist miskis koolis IT õppejõud. Ütles, et pakub vajadusel ka giidi teenuseid ning rääkivat ka inglise keelt. Panen siia tema koordinaadid: Andrew Shelokov andrew@tachschool.org juhuks, kui kellelgi taolist teenust vaja võiks minna.

Instruktoritest. Kui mujal maailmas on kogemus suusainstruktorist kui noorest, päevitunud poisist või tüdrukust, siis seal mäel oli elu mõnevõrra teine. Instruktoriteks olid vanad mehed veninud põlvedega dressipükste, katkiste sõrmedega kinnastega ja igivanade suuskadega. Õpetasid seal algajaid nii kõva häälega, et oli kaugele kuulda - ikka na levo, domik, na pravo, domik .... Alguses ei saanud pihta, et mis pagana "domik" aga tuli välja, et see "domik"käsklus tähendas siis sahka.

Pärisin Andreilt ka teise suusamäe, Tšimgani, kohta. Tema sõnul olevat too Beldersaist oluliselt väiksem ning kuna asub allpool, siis ka kehvemate lumeoludega. Liiatigi polevat seal mingit turvat (vot siis milleks turvamees vajalik on) ja valitsevat täielik anarhia. Rikkurid kihutavat seal saanidega vabalt suusarada pidi üles-alla ning kuna nad olevat tihti ka maani täis, siis polevat seal kuigi ohutu suusatada. Üks teine sell ütles küll, et polevat see asi nüüd Tšimganis nii hull midagi ja kannatavat sõita küll. Tahtsin minna oma silmaga kaema, kuid kuna teised vedu ei võtnud, siis kontrollimata jutuks see jäigi.

Mägi 1

2010-02-11T17:00:00.000+02:00

Paar päeva polnud lund tulnud ning nõlvad olid korralikult mogulisse sõidetud. Loomulikult polnud ka mingit lumetraktorit olemas. Samas oli lauaga sõiduks piisavalt off-road´i, nii et mina küll ei kaevelnud ;) Järgmistel päevadel ja öödel sadas korralikult värsket peale ning sõit läks lausa mõnusaks. Ainult et päris tipus oli nii kange tuisk, et nähtavus piirdus mõne meetriga.

Mägi oli üsna inimtühi. Esimesel päeval oli vast kokku 20 inimest, järgnevatel päevadel tuli rahvast juurde aga ma arvan, et üle 100 küll kordagi polnud. Et mägi oli piisavalt suur, siis hajusid kõik sinna nõnda ära, et mõnel laskumisel ei näinudki kedagi.

See, et inimesi vähe oli, tekitas teisalt ka probleeme. Nimelt oli kehtestatud kord, et tõstuki sabasse peab kogunema vähemalt 10 inimest. Kui kümmet kokku ei tulnud, siis kippusid sellid tõstuki välja lülitama, et elektrit säästa. Me küll püüdsime seletada, et selline kord on "kogu maailmas" :) ainulaadne lollus, kuid ega meid ei kuulatud.

Viimaks mäele

2010-02-11T16:00:00.000+02:00

Mäest rääkides tuleb algatuseks öelda, et tegu on Tjan-Šan´i mäestikuga. Mäe enda nimi on Bolšoi Tšimgan, millel kõrgust 3309 m. Mäel on kaks suusanõlva Beldersai ja Tšimgan. Meie olime Beldersai (ka Beldersay) nõlval, mis on suurem. Parim leht veebis on www.beldersay.uz mis on küll venekeelne.

Beldersai koosnes ühest nõlvast, mis oli varustet ühe kahese istuva tõstukiga kuni 2100 meetrini ning tipus oli veel 600 meetri pikkune ühene ankur, mis viis tippu 2300 meetri peale. Et kahene tõstuk algas 1530 meetri pealt, siis näitab lihtne rehkendus kõrguste vaheks alla 800 meetri, kuigi juuresolev kaart räägib kõrguste vahest 965 meetrit. Radade pikkuseks näitas kaart üle 3 kilomeetri.

Kui hotellist minna, siis sai istuva tõstuki vaheplatvormile kuskil 1700 meetri peal. Hommikul tuli teha esimene reis alla, sest pileteid müüdi ainult all. All oli ka suusa ja laualaenutus. See äri tundus olevat pigem tõstukimeeste erabisnes, sest sai ka pisut kaubelda. Valik just liiga suur ei olnud, kuigi nii Raimond kui Andres said täitsa korralikud suusad. Laudadega oli asi pisut keerulisem aga sai kah hakkama - me mõlemad Priiduga saime paraja pikkusega lauad. Priit oli ainuke, kes laenutas ka saapad, teistel olid omad saapad kaasas. Suur jalanumber olekski ilmselt olnud suurim probleem, sest kohalikel ikka väga tihti üle 43 numbri saabast pakkuda pole. Suusarent maksis 55,000 somi, lauarent 30,000 somi päev.

Siin on veel pilt turvamehest, kelle funktsioon jäi meile küll segaseks aga seal ta päevad otsa vahtis. Olen tähele pannud, et mida kõvem koht, seda krutoimad turvamehed on - see on lihtsalt stiili küsimus.

Hotell

2010-02-10T15:52:00.000+02:00

Hotelliks oli meil Beldersai Oromgohi (kaardil all paremas nurgas) või õieti selle hotelli juurde kuuluv 4 kohaline kämping. Kämping on muidugi üsna rääbu - selline low budget variant. Kui jõudsime, siis olid radikad vist alles äsja sisse lükatud, sest sees oli kohutavalt külm. Järgmistel päevadel, kui me kõik majas leidunud 6 elektriradikat täiega huugama panime, läks paremaks. Dušš oli elektriboileri pealt ning kannatas välja kahe mehe järjestikuse pesemise. Siis tuli mõnda aega pausi pidada ning lasta veel taas soeneda. Kämpingu hind oli 1400 EEK/öö. Kämpingust hotellini oli paarsada meetrit mäkke jalutamist.

Hotell ise oli üsna uhke - 38 tuba, bassein, jõusaal ja puha. Restoran oli vägagi korralik. Seal sõimegi nii hommikul kui õhtul. Hotellist omakorda mäeni oli sadakond meetrit jalutamist.

Suund mäkke

2010-02-10T12:00:00.000+02:00

Meie kotid olid kenasti lennujaamas ootel ning saime nad õnnelikult kätte. Viimaks võisime võtta suuna mägedele. Teel raudteejaamast lennujaama olime uurinud taksojuhilt kõige mõistlikumat viisi mägedesse saamiseks. Tema soovitus oli minna M. Gorki nimelise metroojaama juurde, kus pidavat taksod ootama just mägedesse suunduvaid kundesid.

Kui me kohvrid näpus lennujaamast väljusime, sattusime taas taksojuhtide piiramisrõngasse. Nüüd, kus me olime juba vilunud kauplejad, ei lasknud me enam endale mingit kosmosereisi hinnaga taksootsa pähe määrida. Ühe taksistiga läks lausa tõsisemaks sõnavahetuseks, kui ta hakkas mind töörahva koorijaks sõimama. Asi lahenes siiski rahumeelselt. Ning selle asemel, et Gorki metroojaama sõita, võtsime kaks taksot kohapealt kokku 170,000 sommi eest. Hiljem selgus, et see oli "vaid" poole võrra rohkem makstud, kui kohalikud sama otsa sõidavad :)

Sõit mägedesse kestis umbes 1,5 tundi ning vähemalt esialgu ilma eriliste viperusteta. Meie taksojuht püüdis küll juttu ajada, kuid tema diktsioon oli niivõrd kohutav, et oli raske ta juttu mõista. Kehv diktsioon tulenes ilmselt kehvasti paigaldatud kuldhammastest, mis täitsid ta suu servast servani. Üldse tundusid kuldhambad olema must have accessory kõigi üle neljakümbiste (seega siis nõukaaegsete) meeste ja naiste seas.

Kui lauskmaa ära lõppes ja mäed algasid, muutusid teed lumiseks. Juba esimeste tõusude peal seisid teeservas kutid, kes pakkusid rattakette müüa. Meie taksojuhtide büdžett sellist luksust loomulikult ei võimaldanud ning nii me siis uisutasimegi järjest kõrgemale. Viimaks muutusid tõusud juba nii järsuks ja lumiseks, et meie Volga ja Daewoo oma suvekummidega sealt enam üles rühkida ei suutnud. Parasjagu toimetasid tee ääres kaks Nivat. Meie taksistid pidasid kinni ja "müüsid" meid ühele Nivajuhile 10,000 ekstrasommi eest maha, kes pidi meid hotellini välja viima.

Rong see sõitis ...

2010-02-10T11:09:00.000+02:00

Jaamakorraldaja kutsus meid rongi saabumise ajaks kenasti perroonile ning käskis enda lähedusse hoida. Hoidsime siis tema punasel furaškal hoolega silma peal. Rong tuligi ning meie punamütsike läks vaunisaatjatega asju ajama. Kõvasti seletamist, lärmi ja kätega vehkimist ning viimaks käskis ta meil vagunisse ronida. Ilma pikemalt tseremoonitsemata lasi ta ise varvast.

Seisimegi siis neljakesi tamburis ning olime pisut nõutud. Rahvas tungles üle meie varvaste edasi-tagasi, jooke ja lipjoškasid müüvad mutikesed turnisid oma kandamitega üle meie, lapsed jooksid sisse-välja, vahepeal võis näha ukse vahelt ka raudteelase vormiriietuses selle. Mingil hetkel ronis vagunisse järjekordne vormis mehike ning päris meilt kurja häälega aru, et kes me oleme ning miks me tema vagunisse oleme tunginud. Ajasime kõik punamütsikese kaela ja ütlesime, et meil on kästud selles vagunis olla. Õnneks väga teravaks asi siiski ei läinud, kuna leidus juhtumisi üks teine vagunisaatja, kes meie juttu kinnitas.

Kui rong liikvele nõksatas, päästeti meid siiski tamburist ja kutsuti vagunipoolele. Vagunisaatja haaras ühest nurgast ämbri ja pani selle vaguni seina äärde. Teisest nurgast võttis tühja coca kasti ning asetas nende peale plangu. Plank polsterdati kokkulapitud baikatekkidega ning meil paluti võtta istet. Sõit võis alata!

Vagun iseenesest oli täitsa lux - mugavad toolid paarikaupa kõrvuti, nende vahel lauake. Vaguni laes oli mitu telekat, nii et igalt toolilt võis seal jooksvat bojevikku vaadata. Eks meiegi oleks vaadanud aga kahjuks polnud me selles vagunis ainsad "jänesed." Otse meie istepingi ees seisid 3 paksu, kes kõhutasid eesolevate toolide seljatugedel nõnda, et bojeviki asemel paistsid meile silma vaid nende paksud tagumikud.

Aga eks ole ju hullematki kogetud ning kolme tundi Taškendini lugesime raamatut.

Raudteejaam

2010-02-10T10:31:00.000+02:00

No ei hakka sellisel reisil igav, no mitte ei hakka.
Seisime raudteejaama kassa luugi taga oma järtsu ära ning palusime nelja piletit Taškenti. Tuli välja, et pileteid pole ei sellele, ega ka ühelegi järgmisele rongile. UPS!

Saanud pangast kõvasti julgust ja veendumust, et kõva hääl töötab, otsustasime seda tehnikat veelkord rakendada - nõudsime jaamakorraldajat. Küsinud jaamatöötajatelt juhatust, leidsimegi ühe mehe, kes peale mõningat pinnimist, tunnistas end jaamakorraldajaks. Selgitasime siis talle võimalikult veenvalt, et meie, eestlased, kes tulnud külla päikeselisse Usbekistani, oleme nüüd lumevangis Samarkandis ning seega tema personaalsel vastutusel. Ning et ta on sunnitud olukorra lahendama, sest just tema on ju sellesama raudtee boss, kuhu meile pileteid ei taheta müüa.

Kära peale tuli kohale ka erkpunase vormimütsiga noorem sell, kes, nagu selgus, olevat jaamakorraldaja abi. Seni kuni flegmaatiline jaamakorraldaja kukalt kratsis, võttis tema abi koheselt härjal sarvist küsimusega: "Kui palju te olete valmis maksma?" Ning tegi ise siva ka pakkumise - 20,000 SOMi näolt ja paneb ta meid rongi peale. Kiire arvutus näitas, et kaup on tõeliselt soodukas - 10 USDi nägu. Lõime käed ja lugesime sommid talle pihku.

Nüüd, kus me olime ju faktiliselt tema kliendid, nõudsime me kohe ka paremat hoolitsust - vähegi soojemat tuba, kus järgmise tunni istuda saaks. Nagu võluväel leiti Tanja, kes tuli võtmega ning lasi meid VIPruumi diivanitele lösutama. Tõi veel ka õlut ning krõpse, mis olid küll raha eest aga siiski. Lõpuks vormistati meile ka ametlikud piletid, mille hind oli 1800 somi ;)

Lärm pangas

2010-02-10T03:00:00.000+02:00

Riigipank oli võrreldes kohati tänava ääres paistnud erapankadega võrreldes, ikka kaunis niru. Turvamehed uksel tahtsid meie sisenemisel midagi ütlema hakatagi kuid nähes minu mütsi, vaikisid targu. Vajusime sisse.

Pank kujutas endast tõelist kaost - kahel poool vahekäiku toimus lettide taga tõeline laat. Moorid tegelesid rohkem enda mukkimise ning omavahel latramisega kui töötegemisega. Aga ilmselt polnud neil eriti tööd ka teha, sest sisuliselt oli see vaid eliitkundede pank. Kohalikel jorssidel polnud küll sinna asja. Nii polnudki seal rohkem kliente näha kui meie neljakesi.

See tähendas omakorda, et keegi meist eriti välja kah ei teinud. Tuli mõnevõrra häält tõsta, selleks et üks moor võtaks panga ainsa VISA sildiga dekoreeritud leti taga istet. No ei töötanud ükski Priidu SEBˇi väljastet kaart - ei deebet ega ka kreedit kaart. Hädast aitas välja Andres, kellel oli pakkuda Swedi kaart. Löönud sisse PINi, ja saanud aparaadilt positiivse tagasiside, ütles moor ,et "kõik on korras."

"Korras, my ass," nagu ütleb irooniaga üks mu hea sõber . Andresele anti letist kviitung 1000 dollari väärtuses, millega ta pidi kassasse raha lunastama minema. Uuuups, aga kassa oli kinni!!!!

Seisime siis kassa LUUGI taga ja ei midagi! Ei MIDAGI!!! Lõpuks hakkasime järjest kõvemat häält tegema ning kassaluuki lõgistama. Korraks tegi üks mutt luugi praokile ning ütles, et ei saa meile kahjuks raha anda, sest šeifi võti on selli käes, kes pole seni veel tööle saabunud. Oodaku me rahulikult. Kell aga tiksus. Rongi väljumine ei tundunudki enam nii mägede taga olevat - tuli midagi ette võtta, tuli hakata lärmama.

Ma pean ütlema, et lärmamine pole eestlastele omane. Pole see omane ka ühelegi meie kambast. Siiski on kurja hääle tegemine tihti ainuke võimalus olukorda oma kasuks pöörata. Nii ma siis nõudsingi kõva häälega natšalnikut. Esiotsa ei tehtud väga välja aga hiljem hakkas üks tädi nihelema ning tunnistas end tõepoolest ülemuseks. Nõudsime siis temalt oma tuhandet dollarit ja kiiresti. Loomulikult proovis ta meid algatuseks lihtsalt oma kraest ära sokutada, "minge oodake kassa juures," jutuga. Kui me teda aga ikkagi rahule ei jätnud, siis võttis ta siiski kellelegi helistada ning teatas, et mees šeifi võtmetega on kohal 10 minuti pärast. See sobis.

Ja ennäe! tehtigi 10 minuti pärast kassaluuk lahti, aeti sealt mõned, ilmselt vähemtähtsad kunded, eemale ning laoti Andresele 1000 USDi peo peale. Hüppasime siva taksosse ning suundusime raudteejaama.

Samarkandist suund tagasi Taškenti

2010-02-10T02:00:00.000+02:00

Järgmise päeva hommikul läks lennuk 9.00. Täpsemalt õeldes, pidi minema. Jõudes aegsasti lennujaama, võttis meid uksel vastu lennujaama pealik, kes tahtis meid ukselt sirgelt tagasi saata. Nimelt polevat lennuk veel Moskvast väljagi lennanud (mäletate? lend oli ju Moskva-Samarkand-Taškent). Mingu me rahulikult koju ja küll ta juba helistab kui õige aeg lennujaama suunduda.

No polnud meil kodu, kuhu minna. Samuti ei kõlanud just veenvalt see jutt et keegi vaevub meile helistama. Pidasime maha välknõupidamise. Otsustasime, et lootus selle lennuühenduse peatsele taastumisele on meil ikka väga väike. No kui peakski (nii nagu lennujaamapealik väitis) lennuk Moskvast mõne tunni pärast startima, siis kas ta Samarkandis ikka ka maha saab. Oli seal ju just eile enneolematu lumesadu olnud ning spetstehnikaga varustatus ei torganud just eriti silma. Ühesõnaga - ne ljotnaja pogoda.

Vahid oli justkui olukorda ette näinud ja meile hommikul veel eriti toonitanud, et Taškendi rong väljub täpselt kl. 11.00. Võtsimegi suuna raudteejaama. Kell polnud veel 9 ja aega tundus laialt käes olevat - pole ju rongijaama check-in´is vaja 1,5 tundi varem kohal olla. Leidsime takso ning võtsime madala käiguga suuna ZhD-sse.

Teel meenus Priidule, et tal oleks vaja rahavarusid täiendada. Kuna ainuke koht, kus Usbekisanis välismaiseid pangakaarte aktsepteeritakse, on Natsionalnõi Bank (riigipank), siis käskisime taksistil sinna sõita.

Taptšan

2010-02-09T16:15:00.000+02:00

Taptšan on üks äraütlemata äge asi. Meie hotelli juures kohvikus (tegu polnud loomulikult mingi kohviku vaid hoopis tšaihanaaga) oli lisaks tavalistele toolidele-laudadele üks selline. Võtad ikka märjad saapad jalast ning lösutad patjadel.

Perenaine pakkus omatehtud konjakit ning sellega me siis seal oma külmunud konte soojendasime. Konjakit võis vabalt võrrelda näiteks Belõi Aistiga. Igal juhul oli ta etem kui kuulus Metaxa.

Vahepeal tutvustati meile ka peretütart, kes oli tulnud emmele appi. Oli teine selline säravate silmadega edasipüüdlik piiga. Perenaise sõnul parim õpilane linna parimas koolis, kohaliku raadiojaama DJ ja 5 võõrkeele valdaja. Paistis ta meile täitsa tegus ja kuskil 20-22 aastane. Uudishimust pärisime siiski ta vanust ning ilmnes, et tal turjal vaid 15 aastat. No paistavad need idamaa inimesed ikka oluliselt küpsemad välja kui me harjunud oleme.

Eelmisel õhtul ja hommikulgi oli Vahid olnud valmis meile orgunnima autoretke mägedesse miskit kišlakki külastama. Paraku olid mägiteed eriti lume all ning alates lõunast oli ainuke tema soe soovitus meile selle libedaga mägedesse mitte ronida. Tutvumine kohaliku külaeluga ära jäänud, polnudki meil muud varianti kui tšaihanaas tiksuda ning degusteerida perenaise poolt ette kantavaid roogi (ning loomulikult ka napse).

Mütsimure

2010-02-09T15:33:00.000+02:00

Kõige pealt tuleb ära mainida, et läkiläki ja soni on pea ainsad peakatted, mida kohalikud paistavad tunnistavat - kui külm, siis läkiläki ja kui vähe soojem, siis soni. Ja loomulikult tübeteika, kui on ikka täitsa palav

Et väljas sadas lund ja puhus vali tuul, oli loomulikult palja peaga ringi käia kohutavalt vastik. Sestap oli mu esmaseks plaaniks osta endale KORRALIK müts. Juba eelmisel päeval olin turul läkiläkisid proovinud, kuid mul tuli kõvasti pettuda.

Nimelt on läkiläkisid kahte sorti. Need, mille kõrvad on permanentselt pea peale seotud, pole tegelikult üldse läkiläkid vaid selline naljakas butafooria. Katsudes on nad kõvad (vist on papp sees) ja pähe istuvad sama kindlalt kui kiiver. Kuna kõrvu lahti sõlmida ei saanud, siis sellist torbikut ma endale soetama ei hakanud.

Nood, mis olid läkiläkid nii nagu üks läkiläki olema peab (jänese- ja ondatranahksed), olid mulle paraku väikesed.

Seega tuli suveniiripoes ringi vaadata. Ja seal ta oli .... Täies hiilguses ... Minu müts. Korralik lambanahkne ja -lõhnaline ning mis põhiline - soe. Tundsin end nagu tunneb end Briti kuninglik grenader oma karunahkses mütsis.

Mu müts püüdis kohalike seas kõvasti pilke. Inimesed tänaval vaatasid järele ja väikesed lapsed näitasid näpuga. Kõndides raudteejaamas läbi läbimatu inimsumma, anti ilma pikemata viisakalt teed. Hiljem ilmnes, et taolisi mütse kannavad turkmeeni lambakarjused ning Samarkandis peeti mind sellega samasuguseks võõrkehaks, kui ma kandnuks näiteks hot-dogi küostüümi.

Ning loomulikult ei piirdunud me vaid minu mütsiga vaid võtsime ikka hoolega suveniiriputkadest viimast. Meie Raimondiga ostsime prouadele kohalikus koloriidis jakid (75 USD), Raimond kuhja seinataldrikuid (5-15 USD) ning loomulikult siidi - olime ju siidipealinnas. Siidirätikud maksid 4-5 USD tükk ja olid kõikvõimalikes värvitoonides. Kuna nad ei kaalu ju midagi ja ei võta ka ruumi, siis siidirätikuid sai vist küll kümnete kaupa kokku ostetud.

Keelatud kõrgustes

2010-02-09T04:00:00.000+02:00

Vaate üle minareti tipust muidugi kurta ei saanud. Mingeid strateegiiliselt olulisi objekte meie treenimata silm ei avastanud. Siiski ei saa väita et neid seal üleüldse ei olnud ;)

Minareti astmed olid nii kõrged ja trepp ise nii kitsas, et astet tuli võtta kogu aeg ühe jalaga. Järgmisel paaril päeval olid meil kõigil ühe jala säärelihas hullult kange.

Alla tulles pääsesime ühtlasi ka korrustele, kuhu tavaturiste ei lastud. Uurisime seal elu-olu. Üldpilt oli, et suurem osa kogu hoonest(ikust) on ikka uusehitis, st. vana eeskujul tellistest üles laotud. Jõudes taas minareti värava juurde, tabas meid väiksemat sorti ehmatus - värav oli lukus. Hetkeks arvasime me kõik, et tegu on kaunikese lõksuga kuhu lollid turistid taas püütud on. Õnneks leidis Priidu terav silm kuskilt prao vahelt võtmed ning me pääsesime vabadusse.

Jälle mošeed ja minaretid

2010-02-09T02:00:00.000+02:00

Järgmisel päeval otsustasime väisata suveniiripoode, mis eelmisel päeval meie teekonnal läbi lume ja jää, olid meile silma jäänud. Tulime oma hotellist ning surusime üle Registani väljaku nurga, kui sattusime kohakuti kohalike miilitsatega. Nood olid väga sõbralikud ning pärisid nagu enamus kohalikke: "Võ otkuda, iz germanii?" Meie standardvastus oli: "Iz pribaltiki."

Nagu juba eelpool märgitud, tundus olevat ettevõtlikkus usbekkidel (Samarkandi kandis ilmselt siis tadžikkidel) veres. Koheselt tuli miilitsa poolt küsimus, et kas me ei sooviks minaretti ronida. Pildil paistab minarett kõver ja ma võin kinnitada, et see pole mingi optiline pete - ta krt. oli reaalsuses veelgi kõveram kui pildil paistab.

Asja huvitavamaks tegemiseks öeldi, et tegelikult on minaretti ronimine kõvasti keelatud kuna sealt paistavad kogu piirkonna strateegilised punktid (ärge näidake kohalikele sealt tehtud fotosid) ning sinna tohiksid pääseda vaid eriti usaldusväärsed UNESCO tegelinskid. "Aga te ju saate aru, et meie miilitsa palga juures peab meil ju mingigi lisasissetulek olema," väitis meie vestluskaaslane. Tundus igatahes mõistliku jutuna.

Peale pisukest kauplemist lepiti kokku järgnevas - meie anname talle kamba peale 20,000 sommi (umbes 10 taala), ise aga lubame et ei anna teda välja kui peaksime vahele jääma. Tehing tundus kuidagi ühepoolne aga nii ta kujunes. Minareti viiva trepi värava taba keerati lukust lahti ning nii me siis ronisime mööda keerdtreppi üles.

Õhtul õues

2010-02-08T22:42:00.000+02:00

Tegemaks tutvust kohaliku ööeluga, on alati hea mõte pöörduda taksojuhtide poole. Viipasime tänava äärest esimese auto ning nõudsime parimasse diskotekasse viimist. Nagu ikka, oli autos 2 selli. Too kes kõrvalistmel istus, astus välja ja meie neljakesi pugesime sisse. Kui keegi nüüd arvab, et tüüp, kes oli just autost välja roninud, astus seepeale oma teed, siis ta eksib rängalt. Sell ronis pagasnikusse, tõmbas luugi enda järel kinni ja nii ta seal siis sõitis meiega kaasa kuni meid ööklubi juures maha pandi :)

Klubil polnud viga. Pandi meid istuma omaette orva lausa tantsuplatsi ääres. Me olime varem neid kohalikke rahapakke nähes omavahel just nalja visanud stripi teemadel. Ses mõttes, et kuidas loll välismaalane, kes tahaks strippari püksikummi vahele panna nii 10 dollari väärtuses kohalikku raha, selle paki sinna topiks.

Nüüd näidati selle probleemi lahendus meile laivis ära. Tantsuplatsil tantsisid rahva seas nn. go-go tüdrukud. Seljas kohalikku koloriiti rõivad (täiesti sündsad, ei mingit strippi) tantsisid nad mingit pool disko-, pool kõhutantsu stiili. Ja ühes käes hoidsid nad rahapakki. Sellid, kellele plikade tants meeldis, astusid tantsupõrandal ligi ja andsid sellesse pakki lisaks mõned rahatähed. Nii lihtne see oligi!

Istusime, nautisime sööki-jooki kuni kesköö paiku pandi tuled äkitselt põlema ning muusika jäi vait. Lippas kohale kelner ning tõi meile arve. Küsimuse peale, "mis juhtus," saime vastuseks, et kohalik miilits otsustas läbi astuda ning klubi kinni panna.

Kinni oli pandud ka linna kõik muud klubid. Taksojuht, kes püüdis meile meeleheitlikult mõnda töötavat kohta leida, katkus juukseid ning vandus et seda nägevat tema paljunäinud silmad küll esimest korda. "Ilmselt tuletab miilits linna klubiomanikele lihtsalt meelde, et rahad tuleb edaspidi korralikult ära maksta," oli tema arvamus asjast.

Prrr kui külm

2010-02-08T22:21:00.000+02:00

Viimaks pidime giidi lausa jõuga ta sissetallatud rajalt maha võtma ning nõudma ekskursiooni lõpetamist.

Seega jäi meil lähemalt üle vaatamata Ulugbeki observatoorium (ehit 1428) ning piirdusime vaid eemalt pildistamisega. Püüdsime 2 taksot (nüüd oli meid ju giidiga kokku 5) ning suundusime hotelli suunas. Taksodes istus nagu ikka 2 taksojuhti korraga. Ilmselt pole kohalikel suurt miskit teha ning kodus sitsimise asemel on oluliselt lõbusam oma päeva veeta sõbra autos mööda linna ringi uhades.

Tuletan meelde, et sadas lund ning teed olid kohutava jäitekihi all. Kuhu aga silm vaatas, tegeles kamp mehi mõne žigulli lükkamisega. Olid ju kõigil all ringrajašlikid ning mingist talvekummist (rääkimata naelast) polnud keegi isegi und näinud. Liiklus paistis siiski üsna turvaline. Sõideti aeglaselt ning mingit hullu tõmblemist polnud.

Kui autojuhid üksteise vara ja tervist kuigivõrd siiski hoidsid, siis jalakäijate elu oli otse loomulikult täiesti väärtusetu. Tundus, et autod on nõus sulle jalakäijate rajal otsa MITTE sõitma vaid seepärast, et sa kurinahk võid ta auto ära lõhkuda.

Giid sai oma külmakartmatuse eest 10 taala asemel tasustatud 20 taalaga ning suundusime lähimasse tšaihanaasse sooja.

Gur-e Amir mausoleum

2010-02-08T17:11:00.000+02:00

Giidiproua ei tahtnud ekskursiooni lõpetamisest midagi teada. Iseenesest on see ju ka mõistetav - kui õnnestub keset kõige kehvemat hooaega saada üks tööots, siis tuleb sellest ka kümne küünega kinni hoida. Seega peksis ta meid taas lume ja tuisu kätte rännakut jätkama. Järgmine vaatus oli siis Gur-e Amir mausoleum. Sinna on terve maetud Timurite dünastia põrmud eesotsas Amir Timuri endaga. Hoone ise taas väga uhke ja vägev. Giidi sõnul ka moslemitele üks oluline usuline sihtkoht. Seest on hoone suures osas samuti taastatud ning jätab samuti väga suursuguse mulje nagu ühele suurmehe hauakohale sobilik ju ongi. Mausoleumi tuli grupp aserbaidžaani (dresside seljale oli kõigil "Aserbaijan" kirjutatud) noorsportlasi. Vanema mehe, treeneri ehk, eestvedamisel lugesid nad kooris oma laulvat palvet. See kestis 5-6 minutit ja oli üsnagi muljetavaldav.

Bibi-Khanym

2010-02-08T16:52:00.000+02:00

Bibi-Khanym olevat olnud Amir Timuri lemmiknaine, kelle nime too kompleks kannab. Koosneb ta mausoleumist, medresest ja mošeest. Kuna meil oli juba nii kohutavalt külm ja vastik olla, siis vedasime meie giidi poolvägisi lähimasse einelauda ning kuulutasime (endi arvates) ekskursiooni seks korraks lõppenuks.

Einelaud asus taas turul ning oli seega tavalistele inimestele, mitte turistidele mõeldud. Plov, mantõd, kohalik samarkandi lipjoška ja tee olid lihtsad kuid väga maitsvad.

Giid õpetas meid kuidas õigesti teed juua. Ilmnes, et me olime siiani täiesti valesti toiminud. Õige protseduur teejoomise juures nõudis, et joomist valatakse tee kannust piaali ning sealt siis uuesti kannu tagasi 3 korda. Samuti ei valata piaali teed rohkem kui kolmandiku jagu. Teine tarkus oli, et leiba ei võeta vasaku käega. Vasak käsi on idamaades teadupärast räpane sest sellega pestakse (justnimelt "pestakse" mitte ei pühita) tagumikku.

Registan

2010-02-08T12:00:00.000+02:00

Vahid tellis meile kohaliku giidi, kellega pidime linna vaatamisväärsusi avastama minema. Giidiametit pidas proua, kelle põhitöö oli arheoloogia miski kohaliku instituudi juures. Kuna oli tõeline low-season, siis oli ka taks vastav - vaid 10 dollarit päev.

Väljas sadas märga lund, mis meie giidi sõnul oli tolle talve esimene. Varbad said esimeste sammudega märjaks. Et lumest veel vähe oleks, oli lisaks ka 7-8 meetrit tuult. Mõte kandus isetahtsi taas ja taas Riia lennujaama jäänud kohvrite juurde, kus meid kasutult kõik talveks vajalikud sokid, sallid, kindad ja mütsid ootamas.

Registan, mis tähendab "liivane paik," moodustas iidse Smarkandi keskuse. Tänaseks on järgi 3 medrest, mis on osaliselt restaureeritud(medres on siis islami vaimulik kool). Hooned on iseenesest väga võimsad. Vanim on Ulugbeki medres, ehitet 1417-1420. Ulugbek oli Amir Timuri lapselaps. Timur ise elas 14. sajandil ning oli väga kõva riigi- ja väejuht, kes valitses Kesk Aasiat Türgist Indiani.

Tuppa sooja

2010-02-07T20:22:00.000+02:00

Nõukogude võim tõmbas Kesk-Aasias liiduvabariikide piirid mitte rahvuseid pidi vaid mingil muul, ainult talle teadaoleval viisil. Nõnda ongi Samarkand hoopis tadžikkide ala. Linnas ja selle ümber pidavat 90% olema tadžikid.

Hotelli nimi oli Zarina (www.hotel-zarina.com). Suvel on seal ilmselt üsna mõnus - hoovis katuse all mitu taptšani, keskel väike bassein. Peremees Abduvakhid Eshankulov (zovite menja Vahid) ise on kohalikus ülikoolis prantsuse keele! professor. Väisanud Euroopat mitme kandi pealt, käinud ka Tallinnas. Istusime, uurisime kohalikku elu-olu, ning maitsesime tema kodus valmistet konjakit. Coca-colaga mekkis enam vähem ;)

Hotelli pisuke viga oli nagu soojades maades ikka, et küttesüsteem oli kohutavalt algeline. Priidu ja Andrese tuba oli soe, kuna sealt kihutas läbi magistraaltoru. Kõigis teistes tubades ning sealhulgas meie omas Raimondiga oli jälle kohutavalt külm. Siis tuligi lihtsalt olude sunnil a) avada ka kolmas ja seejärel neljaski home-made konjak ja b) käia naabrite toas soojas.

Saabumine Samarkandi

2010-02-07T10:33:00.000+02:00

Lend oli taas kaunis kummalise maršruudiga - Taškent-Samarkand-Moskva. Samas lennuk korralik. Tunnike lendu ning olimegi iidse siiditee sõlmpunktis

Lennujaam paistis tutt-uus kuid oli inimtühi. Erinevalt Taškendist polnud siin mingeid taksojuhte, kes sind varrukast sikutaksid. Tegelikult polnud siin taksojuhte üleüldse. Ühe tüübi siiski leidsime, kes vastumeelselt end taksojuhiks tunnistas. Olles ainuke autoga sell terve lennujaama ümbruses, võttis ta koheselt monopoolse ettevõtja hoiaku. Sõit linna maksab 20 dollarit - võtke või jätke. Meie ähvardus võtta maršrutka või siis oodata mõnda muud taksot ajas teda lihtsalt naerma. Viimaks leppisime kokku 12 dollari peale.

Hotelli meil muidugi kinni pandud polnud. Taksojuht soovitas hotelli President ja Grand Samarkand, mis mõlemad olevat "samõje krutõje v gorode." Juba see jutt tundus kallis. Proovisime ühte, mille nime leidsime Lonely Planetist, kuid too oli remondis. Siis pakkus taksojuht meile ühte väikest hotelli kesklinnas kaubaga, et kui too meile meeldib, saab ta ikkagi oma 20 taala kätte. Läksime, leidsime tip-top perehotelli, hind 30 USD kahene tuba. Taksojuht sai oma 20 taala.

Siiditeed avastama

2010-02-06T21:51:00.000+02:00

Oli laupäev. Järgmine reis Riiast Taškenti, millel loodetavasti meie kohvrid peal, pidi saabuma alles teisipäeva varahommikul. Ilma suusariieteta poleks olnud mägedes suurt midagi peale hakata. Samas polnud mingit mõtet kolme päeva ka Taškendis kükitada. Otsustasime minna Samarkandiga tutvuma. Käik aviakassasse ja me olime edasi-tagasi piletite omanikud.

Vahepeal nõudsime taksojuhilt, et too viiks meid mõnda vanalinna restorani sööma. Öine bazaari söömaaeg seisis veel meeles ning hing ihkas midagi uhkemat - ikkagi esimest korda Usbeki pealinnas!

Vanalinn kangastus vähemalt mulle sellise mõnusa minarettide ja mošeede virrvarrina, mille on vahele pikitud suveniirpoekesed ja parimad restoranid. Vanalinnale lähenedes selgus, et Taškendi vanalinn on kõige ehtsama slumm mudatellistest majakestega ning sopaste tänavatega. Pime nagu selleks hetkeks juba oli, viitsinud me sinna seiklusi otsima minna. Liiatigi leidus üks väike soogikohake sobivalt otse vanalinna servas.

Vanalinnast veel. Taškent olevat 1966-ndal toimunud maavärina järel praktiliselt kokku kukkunud. Inimohvreid polnud kuigi palju, kuna majad olid madalad. Vanalinn tähendabki nüüd seda linna piirkonda, mis toona imekombel püsti jäi.

Seekordne menüü koosnes nuudlisupist, plovist, šašlõkist, lipjoškast ja otse loomulikult teest. Magustoiduks leidis perenaine mingi halvaaga hirmmagusa koogitüki. Kõik oli hullult maitsev. Tip-top oli ka kohalik konjak.

Le Grande Plaza või Tata

2010-02-06T21:11:00.000+02:00

Hotell oli tip-top. Nimi Le Grande Plaza ning asus täiesti kesklinnas. Kahene tuba maksis Union Traveli kaudu 900 EEK/öö. Kusjuures linnas polnud taksojuhid sellise nimega hotellist midagi kuulnud. Asi lihtsustus oluliselt, kui ilmnes, et hotelli nimi oli varem Tata. Seda nime teadis juba igaüks. http://www.advantour.com/uzbekistan/hotels/tashkent/legrandeplaza/index.htm.

Nagu Lonely Planet soovitab, tuleb ka hotellides kindlasti kaubelda. Kui tulime mägedest ning tahtsime veelkord samasuguseid tube võtta, pakuti meile algatuseks 140 dollarist hinda. Pika kauplemise peale jõudsime 95 dollarini öö, mis küll polnud sama mis 900 krooni aga siiski.

Hommikul tegime hotelli valutsivahetuses tutvust kohaliku rahaga. Ühe USD´i eest pakuti 1541 sommi. Hotellis on ka ATM. Paraku väljastab korraga vaid 20,000 sommi, mis on ametliku kursi järgi vaid 13 dollarit (150 krooni sic!).

Usbekid on ikka ettevõtlikud. Kui hotelli turvamees nägi Priitu valuutavahetuse juures kõõlumas, pakkus ta otsemaid omaenda kurssi, mis oli nii 20% ametlikust parem. Hiljem selguski, et ametlik kurss ei kõlba kuhugi, täitsa OK kursiks võis lugeda 2000 sommi dollari eest ning parima kursi leidsime jalakäiate tunnelist, kus pakuti 2200 sommi dollarist.

Suurim kupüür on 1000-ne ja 100,000-ne pakk (umbes 50 dollarit) ongi kõige tavalisem. Pildil on umbes 300 dollari jagu pappi.

Kuidas me omale vennad leidsime

2010-02-06T19:48:00.000+02:00

No ja kui miski 4-5 vahel öösel (varahommikul) rampväsinuna lennujaama uksest välja saime, piiras meid nagu tavaliselt sellistel puhkudel, ümber terve kari taksojuhte. Õigemini, osad neist suutsid juba siis, kui me oma dokumente täitsime, ennast kuidagi ülivalvatud passenger only alale sisse murda ja oma teenuseid pakkuda.

Ühesõnaga, taksojuhid piirasid meid meid korralikult ümber ning igaüks neist püüdis meile ümbermaailmareisi maha müüa. On ju värskelt riiki saabunud loll turist iga usbeki taksojuhi märg unistus. Kasutasime oma kogemusi ning vähemalt püüdsime püüdlikult kaubelda. Aga olime me siis liiga väsinud või mis, kuid selle asemel et nagu plaanitud sirgelt hotelli kihutada, suundusime hoopis taksojuhtide juhatamisel "sööma".

Sööma mindi koguni kahe autoga, kumbagi auto esiistmetel 2 taksojuhti, tagaistmel 2 turisti ning ühe auto pagasnikus ka Raimondi truu kohver. Ilmnes, et sööma läheme bazaarile, kus üks söögikoht veel (või hoopis juba?) avatud.

Taksojuhid lasid meile (ning ka loomulikult endale) korraliku laua katta - hunnik plovi hobusevorsti viiludega, tee ja lipjoška. Viski, mis pildilt näha oli meil enestel taskus. Söök oli üksmeelse hinnangu kohaselt väga maitsev.

Kui siis kõht täis, liiguti siiski hotelli. Kuna eelnevalt olime me "teenuste" hinnas jätnud korralikud kokkulepped sõlmimata, tuli hakata kauplema hotelli parklas. Kauplemises meist aga usbekkidele vastast pole. Nende jutt liikus sujuvalt kuhugi 100 dollari peale, mis meie 2 taksot + 4 taksojuhti + 2 sööki maksvat. Meie "solvusime" ja pakkusime 30-40 dollarit. Siis tuli üks taksojuht välja argumendiga, mis otsustas asja. "Sõbrad!" ütles ta. "Me ju praktiliselt sõime samas lauas. Me oleme nüüd sama hea kui vennad."

Kuidas sa siis ei anna oma vennale 100 dollarit ;)

Taškendis

2010-02-06T16:49:00.000+02:00

Nii siis selguski 3 ajatsooni hiljem, et ainult Raimondi kohver oli võidujooksu vastu pidanud ning lebas elegantselt pöörleval pakilindil. Mina koos Andrese ja Priiduga siirdusime Lost and Foundi plika juurde pabereid täitma.

Ahjaa, enne tuli ikka tollideklar täita. Hiljem selgus, et oluline oli deklarisse kirja panna kaasavõetud valuuta. Kui seda ei teinud, siis valuutaga sul riigist lahkuda küll ei lubatud. Andres muidugi proovis oma deklareerimata jäänud 100 euroga seda teha, kuid usbeki tollitöötajad olid väga terased .... Nii terased, et kahest 50sest tuli üks tolliametnikule loovutada ;)

Kusjuures, see et Priit deklari ära oskas kaotada, ei kottinud kedagi - peaasi, et sa valutsi riigist välja ei vii.

Reisijebi vol. 1

2010-02-05T17:09:00.000+02:00

Kaupo ütleb alati kõigi reisil tekkivate viperuste kohta saaremaalaslikult stoiliselt: "See on normaalne reisijebi." Meie reisijebi algas sedapuhku juba Tallinna lennujaamas. Sitsisime seal rahulikult ja ootasime Tallinn-Riia lendu, kui tuli teade, et väljalend hilineb 1,5 tundi. Ajee... Graafku järgi oli meil Riias Taškendi lennukile ümberkobimiseks vähem kui tund aega. Taškent, see pole ju Helsingi või minupärast Frankfurdi ots, et võtad aga supsti järgmise lennu. Oli reede ja järgmine lend Riiast Taškenti läks alles esmaspäeval.

Aga kõik laabus. Riias püüdsime kinni ühe tüdruku, kes meid otseteed OOTAVALE Taškendi lennukile jooksutas. Vot selline on Air Balticu tase! Kusjuures lend ise on huvitav. Lennuk sõidab liinil New-York - Taškent, vahemaandumisega Riias. Lennuk oli tühi ja saime rahulikult selle 5 tundi Boeing 737-300 keskmistes istmetes põõnata. "Rahulikult" vaid seetõttu, et me veel ei teadnud, et kohvrid vandusid sellele trepijooksule alla ning otsustasid jääda Riia lennujaama järgmist lendu ootama ...

Ettevalmistused

2010-02-03T16:00:00.000+02:00

Nagu taoliste reisidega tavaks, algavad üllatused juba enne reisi algust. Sedapuhku siis hotellidest. Nimelt oli kohe kui lennupiletid võetud, suur soov ja tahtmine kohe ka hotellid kinni panna. See oli umbes septembris või oktoobris kui sellega tegelema hakkasin.

Kõigepealt tuleb märkida, et kellelgi (kahtlustan, et need pole Usbeki kohalikud sellid) on korda läinud kokku panna üks päris korralik selle maailmanurga turisti abistav veebisait http://www.orexca.com/. Kasutasin siis seda ja nokkisin välja paar sobivat hotelli. Sobivat ses mõttes, et poleks liftidest miilide kaugusel ja hind oleks mõistlik. (Siinkohal üks tarkusetera - see milline reklaampilt veebis hotellitoa kohta käib pole tegelikkusega tihti midagi ühist.)

Noja kuna veebis on kenasti online bookingu võimalus, siis seda ma ka tegin - bookisin veebis. Kuna tuli automaatreply, et minuga võetakse kohe ühendust, siis jäin ootama broneeringukinnitust.

Ja jäingi ootama. Tähendab, et midagi ei juhtunud. Helistasin, lubati, et kohe-kohe. Vaikus. Helistasin, riidlesin tüdrukuga, et miks nad ei võta ühendust, tema lubas seda otsemaid teha. Ikka vaikus. Ja nii mitmeid kordi kuni võhm otsa sai. Siis kordas sama protseduuri Priidu sekretär. Ikka ei midagi. Kuni talle sosistati, et hotelli polegi võimalik veel bookida. Kes arvab ära miks? Sest hotelli 2010 hinnakiri pole veel ministeeriumis kinnitatud!

Lõpuks aitas hädast välja Union Travel, kelle tublid töötajad näikse üldse idapoolsemate riikidega rohkem sinapeal olevat kui mõnel teisel firmal.

Usbekistanis suusatamas talv 2010

2010-02-01T11:24:00.000+02:00

Võib öelda, et nüüdseks on saanud mul juba traditsiooniks teha korra aastas üks eksootiline suusareis. Eksootiline ses mõttes, et riik kuhu plaan minna, pole just suusatajate top 10s. See tähendab, et sihtkoha kohta on vähe infi, mis omakorda garanteerib põhilise - üllatusi jagub igal sammul.

Selleks et üleüldse mu potentsiaalsete sihtkohtade listi pääseda, peab sihtkohal olema täidetud mõned eeltingimused. Esiteks on oluline, et ma pole veel selles maaima nurgas käinud. (See,et ma olen korra lapsepõlves Tadžikistani sattunud, ei läinud antud hetkel arvesse).

Teiseks peavad seal olema mingilgi määral arvestatavad suusatamisolud. Kuna eesti suusasellid on Usbekki varasematel aastatel mõningaid reise korradanud, siis on juttude järgi teada, et mäed on seal igatahes olemas.

Kolmandaks, neljandaks ja maiteamitmendaks ei tohi reis mega kalliks kujuneda, sinna ja tagasi jõudmiseks peaks kuluma miski mõistlik aeg, parem on kui keelega saaks hakkama, päris kriisikoldesse ei taha kah ronida ja nii edasi ja nii edasi. Ühesõnaga, tänavu osutus valituks Usbekistan.