Käia Armeenias ja mitte süveneda kohaliku konjaki hingeellu oleks küll pühaduseteotus, mida vähemalt meie endale lubanud poleks.
Olles igal õhtul usinalt degusteerinud kõikvõimalike eri nimede ja eri vanustega destilleeritud viinamarjatooteid, otsustasime teemale ka mõneti professionaalsemast küljest läheneda. Liitusimegi siis Ararati konjakivabrikus tunniajase tuuriga.
Ararati konjakivabrikud on tänaseks Pernod Richard alkoholigigandi käes. Antud asutus, kus tuur toimus, on küll vaid villimis- ja laagerduskohaks ning viinamarjapiiritus toodetakse teistes vabrikutes kuid just see lõpptoode ju kõige tähtsam ongi.
Tuur lõppes konjakidegusteerimisega nüüd juba proffide poolsete seletuste ja nõuannetega. Proovida sai 3- ja 5- tärnilisi ning 10 aastast Akhtamari. Minu isiklik poolehoid kuulus 5sele.
Kahjuks läks järgmisel hommikul lend nii neetult vara välja, et polnud võimalust hakata pikemalt kõiki aastakäike "läbi töötama." Jätsime selle töö hoopis kodumaale lõpetamiseks, ladudes kottidesse niipalju seda vedelat mõnuainet, kui vähegi mahtus.
Tallinna lennujaamas tabas meid loomulikult ehmatus, kui me pagasilindil oma kohvreid ei kohanud. Olime veendunud, et küllap said lennujaama transporditöötajate treenitud ninad aimu, mis kraam meil kohvrites kaasas oli ning need võeti rajalt maha. Eksisime siiski ja vabandage palun, et nii halvasti lennujaamameestest mõtlesime. Kotid saabusid mõni päev hiljem tervetena ning puutumatutena. See Winston Churchilli lemmikmark seisab mul senini kapis.
